On igati tervitatav, et Postimees arutleb ja teadvustab olulist seksuaaltervise aspekti, nagu seda on soovimatu rasedus ja sellega seonduv. Meedial on tervisekäitumise kujundamises ülisuur roll.

Siinkirjutaja jaoks oli aga jahmatav see küüniline ja naisi halvustav toon, millega soovimatute raseduste teemat käsitleti 25. veebruari Postimehes.

Olles aastaid tegelenud naiste seksuaaltervisega ja sellega seotud valikutega, ei saa kuidagi olla nõus meditsiinidoktor Jaak Uibu esitatud retoorikaga, kus soovimatute raseduste ja kodanike vahele tõmmatakse võrdusmärk, et katkestatud rasedus on tähtis rahvaarvu seisukohast, sest iga abordiga kaotab riik ühe kodaniku.

Abordikultuuri teke

Niinimetatud abordikultuuri tekkimise põhjustest ja selle realiseerumisest endises Nõukogude Liidus ja Ida-Euroopas ning selle jõudmisest Eestisse on kirjutanud teadlased nii Eestis, Venemaal kui Lääne-Euroopas.

Nende järeldused on sarnased – kui koos ühiskonna arenguga kaasnes inimestel soov väiksema perekonna järele, siis sai seda soovi erinevates kultuurides erinevalt realiseerida. Olukorras, kus oli kättesaadav vaba abort, ent puudusid nii seksuaalharidus kui ka rasestumisvastased vahendid, soovimatu rasedus katkestati.

Lääne-Euroopa maades reguleeriti oma viljakust tõhusate rasestumisvastaste vahendite kasutamisega, samas polnud abort legaliseeritud enamikus maades kuni 1970ndate aastate alguseni, ka näiteks Soomes.

Samuti erinesid endises Nõukogude Liidus ja Lääne-Euroopa maades nii ametkonnad kui vastavad nõustamisteenistused oma lähenemises inimese seksuaalsusele.

Surematu lugemisvarana võrdlemiseks võiks siinkohal soovitada 1966. aastal ilmunud «Gigiena Braka» ehk eesti keeles «Abielu hügieen» versus soomlaste kirjutatud «Avameelselt abielust». Erinevate võimaluste olemasolu lõi tingimused erinevaks tervisekäitumiseks ja hoiakuteks.

Põlvkonnad teadmatuses

Suur abortide arv genereeris niinimetatud abordikultuuri, mis paradoksaalsel kombel omakorda põhjustas suure abortide arvu.

Asjaolu, et mitmele põlvkonnale oli ainsaks viljakuse reguleerimise meetodiks tihtipeale vaid raseduse katkestamine, lõi olukorra, kus abort kuuluski lõpuks naiseksolemise juurde, see kaasnes naise identiteediga.

Nii näiteks on Peterburi sotsiaalteadlased toonud välja aspekti, et väga raske on vähendada abortide arvu olukorras, kus see ei ole naise ja mehe jaoks probleem, vaid iseenesestmõistetav osa fertiilsest east. On raske võidelda millegi vastu, mida ei käsitleta probleemina.

Seda on kindlasti tajunud arstid, kes on abordi ja rasestumisvastaste vahendite küsimustes inimesi vahetult nõustanud. Kuna seksuaalsusel on lisaks järglaste saamisele inimeste jaoks ka teised, mitte vähem olulised funktsioonid, ei aita siin ka üleskutsed seksida ainult siis, kui on tekkinud soov laps muretseda.

Kuna inimesed olid mitme põlvkonna vältel pandud olukorda, kus neil polnud ei ligipääsu ega teavet teistsugusteks valikuteks kui abort, siis on küüniline rääkida vastutustundetute naiste poolt tapetud kodanikest.

Tõhus nõustamine

Loomulikult on otsustav tähendus abordiga kaasneval nõustamisel, nii nagu on Postimehe artiklis ka järeldanud ämmaemandaks pürgija. Seda eriti Eestis, kus seksuaalharidus on suhteliselt hiljutine nähtus ja eelmiste põlvkondade tõekspidamised tuntavad praeguseni.

Samas ei saa kuidagi nõus olla noore meediku arvamisega, et nõustamise sisuks peaks olema naisele selgitamine, et tegemist on inimesega. Ehk nagu ta ütleb artiklis: «Arstid ei tee naistele selgeks peamist, et ka loode on juba inimene ehk unikaalse inimgenoomi kandja.»

Sellepärast naine või paar ju ongi selle raske otsuse teinud, et ta teab, et tegemist on uue inimesega ja selle saabumisega kaasneva vastutusega.

1990ndate alguse Leedus mindi seda teed, et näidati naistele kohustuslikus korras enne raseduse katkestamist kaadreid arenevast lootest, püüdes sel viisil nende käitumist mõjutada. Tulemuseks oli, et mõne maakonna statistikas kajastuvad enam kui pooled abordid iseeneslike raseduse katkemistena. Ühe sealse kolleegi hinnangul tehti aga kuni kolmandik aborte nii öelda öiste abortidena, tegijaks pooltuttav naistearst, kes parasjagu valves oli.

See on üks kole näide vaimsest vägivallast naiste suhtes. Selline meditsiiniline praktika ja statistika ei aita küll kuidagi kaasa probleemi lahendamisele.

Seadust järgides lepitakse igasugune kirurgiline protseduur tänapäeval kokku kirjalikult. Nii on see ka raseduse katkestamise puhul – arst ja patsient allkirjastavad nõustamislehe, kus on kirjas abordi olemus ja sellega kaasnevad riskid. Kuidagi ei saa olla nõus väitega, et seadust ei täideta.

Nõustamise sisuks peab olema ikka see arutelu, kuidas edaspidi saab vältida soovimatut rasedust. Rasestumisvastaste vahendite kasutamise alast nõustamist pole senini piisavalt väärtustatud. See on suur ja aeganõudev töö, milles peaksid osalema mõlemad partnerid ja mille käigus saab paar niipalju teavet, et oskab teha neile sobivaima valiku.

> Loe edasi

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 1.56