Uue kultuuriministri Raivo Palmaru üheks peamisteks eesmärkideks on kultuuriraha hulka riigieelarves oluliselt suurendada ning loovtööstust arendada. Foto: Peeter Langovits

ELi liikme vastse kultuuriministrina – kuhu kuulub eesti kultuur Euroopas?

Samal teemal: Kommentaar uue kultuuriministri kohta

Natuke keerukas küsimus. Nõuab pikka vastust. Loomulikult on ta oluliste tunnuste poolest euroopalik kultuur. Aga Euroopa kultuur ise ei ole ühtne. Laias laastus võiks rääkida põhjarahvaste, metsarahvaste või põlluharijate kultuurist. Ja lõunarahvaste kui karjakasvatajate kultuurist.

Eks me muidugi oleme põhja kultuur. Inimesed on kõige pikemalt elanud agraarühiskonnas, agraarse tootmise tööjaotus on jätnud jälje kultuurile. kultuur on järjepidev. Kihiline asi.

Eesti on asunud kahe kultuuri vahel. Bütsantsilik traditsioon ja Euroopa traditsioon.

Ma muidugi ütlen kohe ära, et mina Huntingtoni kultuuride konflikti teooriat absoluutselt ei poolda. (Räägib pika loo geograafilise determinismi teooriatest. Aristotelesest saati.)

Lausa üllatav, et 20. sajandi lõpus tuldi tagasi ideede juurde, millega 19. sajandil põhjendati rassismi.

Kui me vaatame Eesti professionaalset kultuuri, millist ala te peate kõige tugevamaks?

Siin me nüüd oleme. Jo-joo. Väga paljud inimesed peavad ikka veel kultuuriks kes rahvatantsu, kes teatrit, kes kultuuriministeeriumi allasutustes toimuvat. Kultuur ei ole ainult kaunid kunstid.

Ma ei oska öelda. Ma arvan, et rahvusvaheliselt kõige kõigem on muusika.

Muusika ei vaja keeleruumi. Milline on olulisim kaunis kunst siin elavale eestlasele, kõige tugevam?

Kui vana te olete? Mina olen 53. Minu eas ei ole enam kõige kõigemat. Tegelikult on kõik ikkagi olulised. Minu jaoks on kirjandus.

Keele ja kirjanduseta ei ole ühtegi kultuuri.

Kas riik peaks toetama sellist kultuuri, mida rahvas «tahab» või mida «ei taha»?

Mõlemat. Ja nii ka meedias. Saksamaal lubati 80ndate keskel kommertsmeedia. Klaus Merten hakkas seda uurima ja märkas, et kommertsmeedia on muutnud ka avalik-õigusliku populaarsemaks. Positiivselt. Seni oli avalik-õiguslik liiga elitaarne.

Mis tähendab liiga?

Vaatajaid vähe. Suunatud liiga kitsale segmendile. Kultuur on terviklik programm. Tõenäoliselt on vaja ühte ja teist.

Kellele üldse on kultuuri vaja ja millega seda süüakse?

Kellele meid siin vaja on? Meile enestele.

Olete rääkinud loovtööstuse arendamisest. Kas ehitame Alutaguse metsadesse võttepaviljonid, kaotame hulga makse ja hakkame Euroopale filme tootma? Või mida?

See tähendab kõike, mis on äris. Bisnises. Tehakse seda, mida turg tegelikult vajab.

Mida turg vajab?

Turg ei vaja lihtsalt niisama asju. Igasuguse bisnise mõte on see, et inimesele pakutakse teenust, mida ta tegelikult vajab.

Turg pakub tarbimislaenu, et saaksid osta ergonoomilise tooli, mida sul ei ole vaja.

Jaa. Jaa. Jaa. Turul on väga palju positiivseid omadusi. Te teate seda sama hästi kui mina. Toetab vastutustunnet, innovatiivsust, paindlikkust.

Loomulikult on turg ka amoraalne. Müüa võib ükskõik mida. Ega siin majas ei tehta ju kultuuri. See on kultuurimänedžment. Kastekannumehed koos tegijatega leiavad need murulapid, mida tuleks niisutada.

Milline on kultuuriministri institutsioon? Kuidas te defineerite – miks te siin olete?

Kõige lihtsam on kaks sõna. Edendusteenus ja integratsiooniteenus.

Millisel alal te tunnete ennast professionaalina?

Muidugi meedias.

Kas ma võin järeldada, et kultuuriajakirjandus hakkab nüüd õilmitsema?

Ei, üldsegi mitte kultuuriajakirjandus. Ajakirjandusest võin ma eraldi rääkida, mida ma teha tahan.

Teine, mida ma tunnen, on kultuuripärand. Ma olen ajaloolasena ka aspirantuuri lõpetanud. Kaks Eesti parimat ajaloolast on öelnud, et neil ei ole olnud andekamat õpilast kui mina. Kahjuks läks elu teisiti.

Ei ole tähtsamat asja kui Eesti Rahva Muuseumi ehituse ettevalmistamine.

Kas siinsed nõunikud jäävad alles?

Kõik.

Kui usaldav te olete?

Probleemid võivad tekkida liigse usaldamisega.

Eesti kultuuriavalikkus on olnud pehmelt öeldes šokeeritud teie nimetamisest kultuuriministriks...

Ma muide ei ole selles üldse kindel. Šokeeritud võivad olla üks, kaks inimest. Kui ma lehti lugenuna siia majja tulin, siis ma oleks ju pidanud tungima üle barrikaadide.

Eesti inimene ei tule tänavale.

Mul on hästi palju toetavaid meile ja kõnesid. Palju inimesi, kes on siia tulnud.

Kultuuriministri portfell on jagamisel üpris viimane kauplemisobjekt. Kuidas te hindate hierarhiliselt, mitmendal kohal on riigi elaniku jaoks kultuuriminister?

Ma ei oleks vastu võtnud mitte ühegi teise ministri kohta. Nagunii tegin ma seda tehes endale halba. Mul oli väga hea karjäär.

Aga miks te seda siis tegite? Mida tähendab see teie lausutud «minulik idealism»?

Ma pean kultuuri kõige tähtsamaks. Kultuurist sõltub kõik. Kultuur on programm.

Esimene on peaminister. Ja siis kohe võrdsel pulgal rahandus- ja programmiminister.

Te viskusite ennastsalgavalt dzotile, et edendada, toetada ja päästa eesti kultuuri?

Jälle kõvad sõnad. Inimene ei ole ratsionaalne. Aga mõte oli see – kui sa sellest aru saad, siis miks sa ei tee!? See ei ole nii, et rebin särki ja nii edasi.

Ma saan teie kimbatusest aru. Teil on see müüt, et ministriks on tulnud kultuurikauge inimene, ja nüüd te tahate sellest midagi küsida.

Müüt või mitte... Me võime siin rääkida ja jahuda asjadest, mida me kõik teame, kuidas kultuur on oluline ja suur ja lai...

Ei me ei tea seda. See on see, mida ma arvasin ja kahtlustasin – tulevad sisse inimesed, teatud stereotüübid peas, lood valmis mõelnud, ja siis ükskõik, mida ma ütlen, saab tähenduse selles kontekstis. See on juba nädal aega nii olnud.

Mulle tundub, et te arvate, et ma ründan teid...

Ma ei arva, et te ründate. Ma olen teie küsimustele vastanud ja ma ei tahaks sedasorti jutuajamisega edasi tegeleda. Ma näen stereotüüpe.

Ma tean, kuidas inimesed mõtlevad. Teid ei huvita, mida ma asjadest arvan. Te täidate materjaliga oma skeemi, suurepärane!

Te teete mulle liiga. Ma püüan aru saada, miks te võtsite vastu selle koha ja mis teie tulekuga muutub Eesti kultuurielus.

Mu eesmärk on vaadata üle 1998. aastal vastu võetud kultuuri arendamise riiklik programm.

Mitte teha seda ise, vaid koos kultuuriliidritega. Määratleda uued sihid ja sealt tuletatavad ülesanded.

Teiseks on mu laual kaks suurt kausta pabereid, mis seonduvad riigieelarvega. Teen kõik endast sõltuva, et kultuuri osakaal riigieelarves suureneks.

CV

• Sünniaeg: 27.11.1951, Pärnu

• Perekonnaseis: abielus, kaks täiskasvanud poega

• Haridus: TÜ, ajalugu (cum laude) 1978;

MA politoloogia 2000 (TLÜ);

filosoofiadoktor 2001 (TLÜ).

• Võõrkeelteoskus: vene, inglise, saksa

• Teenistuskäik: 1999 Luup, toimetaja;

2003 - s.a Akadeemia Nord professor, juhtimis- ja kommunikatsiooniteaduskonna dekaan

Ministri viis esimest tööd

• Kultuuriraha suurendamine

• Loovtööstus

• Ringhäälinguala regulatsioonireform

• Liikumisharrastuse sihtprogramm

• Eesti Rahva Muuseumi ehitamise algus

Kas soovitad lugu teistele lugejatele?

Hinne: 5